Minu elu esimene poolmaraton

Kui keegi oleks mulle aasta või kaks tagasi öelnud, et ma lähen ühel ilusal päeval poolmaratoni jooksma oleksin ma naerukrambid saanud. 5km on ok distants. 7km on ok distants. 10km on ok distants. 17-koma-midagi km on veel ok distants jooksmiseks, aga 21km? No way! Ja ometi juhtus eelmisel pühapäeval, et ma Tallinnasse just poolmaratoni jooksma läksin.

Miks 21km ja mitte 10? Põhjus selleks oli tegelikult ülimalt totter –  sest ma teadsin, et tänu vähesele treenimisele ma enda üleeelmise aasta 10km aega ei parandaks ja seega, miks mitte siis minna ja end hoopis 21 kilomeetril natuke liigutada 😀 Minu eesmärk oli saada hakkama 3 tunniga, ja seda kasvõi jalutades 😀

Ega tegelikult sel aastal ei olnudki mul ega mu abikaasal plaanis Tallinnasse jooksma minna, sest meie lapse sünnipäev langes just sellesse nädalavahetusse ja seega kuigi pidu oli plaanis pidada laupäeval mõned tunnid, siis oli teada, et kuna teisest Eesti otsast kohale tulnud vanavanemad jäävad meile niikuinii ööbima, siis ega me võistluseks niikuinii korralikult välja ei puhka jne. Ent poolteist nädalat enne jooksu arvas mu mees, et tegelikult võiks ju üks meist ikkagi jooksma minna. Eks ta pigem vihjas, et see võiks tema olla …. aga üsna kiirelt teatasin, et ma siis lähen 21km jooksma. Ja nii ta siis jäigi.

Laupäeval toimunud lapse sünnipäev läks hästi ning magama sain isegi normaalsel ajal, ent pühapäeva hommikul ärgates oli mul tunne nagu ma ei oleks üldse öösel maganud :S Ma haigutasin terve hommiku, autos teel Tallinnasse ja veel jooksu stardiski. Aga vähemalt ilm oli ilus ja kui jube uni välja arvata, oli enesetunne hea.

beautybymissl.com

Jooks algas ning juba esimeste kilomeetrite järel sain aru, et tõenäoliselt lõpetan enda jooksu ajaga 2:30 kanti. Kuskil viiendal kilomeetril aga hakkas mu parem puus ennast tunda andma. Mitte valutama (nagu 2 nädalat varem Ülemiste järve jooksul) aga lihtsalt andis endast märku. Kilomeetritel 8-10 läks asi hullemaks ning vahepeal ei suutnud ma ära otsustada kas mul on valusam joosta või kõndida. Kuna kõndimine oli valusam, siis kulgesin vaikselt sörkides edasi. Allaandmine ja pooleli jätmine ei tulnud igatahes kõne allagi! Nii ma siis vaikselt jooksin edasi kuni kuskil peale 15km valu kadus. Ilm oli ilus ja kui mul alati sellistel jooksu üritustel käib millegi pärast peast läbi mõte, et no oli mul vaja siia üldse tulla ja no appi appi see lõpp ka juba ei tule, siis seekord ei tulnud mul selliseid mõtteid kordagi pähe ja finish saabus ka kuidagi kiiresti 😀 Lõpetasin ajaga 2:28:53 ja olen rahul 🙂

beautybymissl.com

Eks võrreldes teiste aegadega on minu peaaegu 2 ja pool tundi üsna nadi aeg. Samas arvestades, et ma olen viimase aasta jooksul üsna vähe trenni teinud ning Inglismaal elades lisandunud ~4-5 kilost pole ka veel lahti saanud, siis pole nagu millegi üle kobiseda. Ja vähemalt on nüüd siis ees olemas aeg mida tuleval sügisel vapralt parandama minna 🙂

Ent maratoni distants oma 42,195 kilomeetriga tundub endiselt veel minu jaoks enesetapp ja olen endiselt seisukohal, et maratonirajal mind kunagi ei näe 😛

Leave a Reply

7 Shares
Stumble
+1
Tweet1
Share6
Pin
Share